Kloonimine on uute organismide loomise protsess, replitseerides olemasolevatest organismidest geneetilist materjali.
Kloonimistehnoloogia tutvustati esmakordselt Indoneesias 2005. aastal, kui Gadjah Mada ülikooli uurimisrühmal õnnestus kitsede kloonida.
See kitsekloonimine toimub somaatiliste rakkude tehnikatega, kus soovitud kitse somaatilised rakud võetakse ja süstitakse munadesse, mis on võetud kogu raku tuuma poolt.
Pärast kitsede edukat kloonimist õnnestus Gadjah Mada ülikooli uurimisrühmal 2006. aastal lehmade kloonimine.
Lehma kloonimine toimub sama tehnikaga nagu kitse kloonimine, nimelt kasutades soovitud lehma somaatilisi rakke.
Indoneesias on kloonimist kasutatud ka lihaveiste kvaliteedi parandamiseks, kloonides lehmi, millel on paremad omadused nagu kasvu kiirus ja hea liha kvaliteet.
Lisaks loomakasvatuse valdkonnale on kloonimist kasutatud ka meditsiini valdkonnas, näiteks vanemate rakkude loomiseks, mida saab kasutada teatud haiguste raviks.
Kuigi kloonimisel võib saada palju eeliseid, põhjustab see tehnoloogia ka poleemikat, kuna seda peetakse eetika ja religiooni rikkumiseks.
Mõned maailma riigid, näiteks Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia, on välja andnud määrused, mis keelavad inimlik kloonimist.
Indoneesias endas on ka inimkloonimine seadusega keelatud ja seda peetakse toiminguks, mis rikub religioosseid ja moraalseid norme.
