Kirjandusteooria on uurimisvaldkond, mis uurib, kuidas me kirjandusteoseid loeme, analüüsime ja tõlgendame.
Kirjandusteoorias on mitmesuguseid lähenemisviise ja teooriaid, mida kasutatakse kirjandusteoste, nagu feminism, postkolonialism ja psühhoanalüüs.
Üks kirjandusteooria kuulsaid tegelasi on Jacques Derrida, kes on tuntud oma dekonstrueerimise teooria poolest.
Intertuaalsuse või interteksuaalsuse mõiste on kirjandusteooria üks olulisi mõisteid, mis viitab kirjandusteoste ja muude kirjandusteoste suhetele või sotsiaalsete ja kultuuriliste kontekstidega, milles teos toodetakse.
Mõned kirjandusteooria teooriad eeldavad, et tähendus kirjandusteostes ei seisne tekstis endas, vaid lugejates või sotsiaalsetes ja kultuurilistes kontekstides, milles teost toodetakse.
Marksistlik teooria on üks kirjandusteooria lähenemisviise, mis rõhutab kirjandusteoste ja ühiskonnas eksisteerivate sotsiaalsete ja majanduslike struktuuride suhet.
Feminismi teooria kirjandusteooriasse rõhutab soo ja seksuaalsuse rolli kirjandusteostes, samuti kritiseerides ebaõiglust ja naiste diskrimineerimist kirjandusteostes.
Postmodernism on üks kirjandusteooria liikumistest, mis lükkab tagasi idee, et kirjandusteostes on üks tähendus, ja eeldab, et tähendus sõltub lugeja vaatenurgast.
Jacques Derrida dekonstrueerimisteooria eeldab, et tähendus kirjandusteostes on ebastabiilne ja on alati muutuste protsessis ning rõhutab keele ja märkide kasutamist kirjandusteostes.
Kirjandusteooriat ei kasutata mitte ainult kirjandusteoste analüüsimiseks, vaid seda saab kasutada ka mitmesuguste tekstide, näiteks filmide, muusika ja visuaalse kunsti jaoks.
