Uue korra ajastul valitses president Soeharto Indoneesiat 32 aastat, aastatel 1967–1998.
Uue korra ajastul kontrollis Indoneesia massimeediat valitsus ja ajakirjandusvabadust polnud.
Uue korra ajastul lubati erakondadele ainult üks osapool, nimelt töörühm (Golkar).
Suharto on tuntud kui väga autoritaarne juht ning tal on range kontroll ühiskonna ja valitsuse üle.
Uue ordu ajastul arreteeriti, piinasid ja isegi julgeolekujõud isegi valitsuse aktivistid ja kriitikud.
Kuigi Suharto juhtis Indoneesiat enam kui kolmeks aastakümneks, ei valinud teda kunagi otse.
Suharto majanduspoliitika, mida tuntakse rahaarenguna, õnnestus Indoneesia majanduskasvu suurendada, kuid põhjustas ka selliseid probleeme nagu korruptsioon ja suur sotsiaalne ebavõrdsus.
1998. aastal toimusid kogu Indoneesias rahutused ja massilised meeleavaldused, mis sundis lõpuks Suharto oma ametikohalt tagasi astuma.
Pärast Suharto taandumist koges Indoneesia üleminekuperioodi demokraatia poole, mille värviks poliitiline reform ja põhiseaduslikud muutused.
Ehkki Indoneesias on rakendatud demokraatiat, on valitsus siiski mõned autoritaarsed toimingud, näiteks inimõiguste rikkumine ja vähemusrühmade tagakiusamine.
